Excellent.. möh?

Kui ausalt tunnistada, siis tuleb öelda, et ma ei olnud veel selle 11 aastase koera hulluse aja jooksul Venemaale näitusele sattunud, ilmselt on selle põhjuseks olnud suurem pühendumine koerapsordile ja sada muud asjad. Kuid nüüd, kus mul on koer, kelle välimik on praeguseks väga mitmete kohtunike poolt hinnatud suurepäraseks ja suur enamus kordi näituse ringi sisenedes on tuldud välja võitjana, ka suures konkurentsis, siis oli just õige aeg vaadata, kuidas käivad asjad Venemaa näitustel. Aga ilmselgelt on üksi igav reisid ja seega sai kutsutud mitmeid sõpru endaga kaasa. Reisi kaaslasteks oli Evita koos oma väga toredate omanike Jani ja Kseniaga.
Pühapäeval oli vaja kella 12ks olla Pihkvas ning esialgu tundus, et saab isegi hommikul magada, kuid hiljem selgus, et ega see piiriületus ikka nii lihtne  pole ja lisaks sellele  on Venemaal kell meie omast tunda aega ees, seega tuli startida väga varajasel hommikul ning sellepärast tulid Jan ja Ksenia koos oma triibulise sõbraga juba laupäeval Tartusse ära.
Seega seadis meie tore reisiseltskond auto nina Luhamaa piiripunkti poole pühapäeva varahommikul teele ning lõunaks olime kenasti kohal nii nagu plaanitud. Näitus toimus staadionil, mille olukord ei olnud kaugeltki mitte hea, päris mitmes kohas vedelesid klaasikillud ja koeraga jalutades tuli väga ettevaatlik olla. Paljud inimesed olid saabunud näitusele telkidega ning grillimine käis platsi kaugemates servades.
Ringid ei püsinud eriti ajakavas, kuid muidu tundus korraldus kena.
Evita ring oli esimene. Kohtunik, kes hindas meie mõlemat koera, oli väga põhjalik ja kohalike jutu järgi väga range, anti ka madalamaid hindeid.
Evitaga ringi minnes, sai kohtunik kiirelt aru, et ega ma vene keelt väga hästi ei valda ning vahetas suhtluskeele inglise keele vastu, tulemus excellent ja vaikus. Vaatasin küsiva näoga, kuid mulle öeldi ainult thank you...Kummaline oli, et ringis ei saa jälle sarnaselt Leedu näitusega midagi aru ja põnevusega tuleb oodata kirjelduslehte, et näha tulemust, jeiii Tõu parim. Põhjust rõõmustada, vähamalt üks meie koertest sai meie jaoks selle väga väärtusliku venemaa serdi. Ringist ei antud arusaadavalt mingeid rosette ning  kirjelduslehega tuli minna registreerimise telki ning sealt anti vastu rosett ja karikas.

Fira ringini tuli nüüd oodata päris mitu tundi. Ilm oli väga palav, päike lausa kõrvetas. Vihma kartuses oli meil kaasas päris mitu vihmavarju, millega ennast ja koerte puure päikese eest hoopis kaitsta.
Lõpuks, peale pikka ootamist, oli kord Fira käes. Minu jaoks oli suur üllatus, kui ringist tassiti laud minema ning kohtunik katsus koera maas..  tulemuseks ka seekord excellent..  ja tõu parim juunior ja venema juunior sert. jee kõik, mille järgi me tulime oli nüüd käes :) Ka Fira sai auhinnaks väikse roseti ja karika.

Besti ootasime ära, kuna sheltid olid peaaegu viimane tõug ringis, kuid kahjuks ei tasunud ootamine ära. Ei õnnestunud Evital ega Firal kohale tulla, kuid me ei lasknud ennast sellest häirid, sest kõige tähtsam,  kaks serti on meil taskus.

Nüüd väike ring ümber Pihkva ja külastus suurte marketisse. Kiirustades sisseostud tehtud kihutasime piirile, kuna hommikul tulles märkasime juba, et Venemaa poolel oli kohutav piiri järjekord. Ja kahjuks sellest me ei pääsenud, kasutasime ka võimalust lunastada omale koht eespool, kuid 8 h ootamist tuli ikkagi kokku. Arvake ära kui mitu korda ma mõtlesin autos istudes, milleks meile neid Venemaa tšempion tiitleid küll vaja on :D, aga eks igalühel on oma hobi :) Ja peab tunnistama, et see väike trip oli tegelikult väga huvitav ja hoopis teistsuguste väljakutsetega kui minu tavalised näitusereisid :)