World Dog Show 2014

Esimest korda otsustasin peale väga pikka kahtlemist osaleda siiski Maailma Võitja näitusel Helsingis.
Boksereid oli registreerunud 98.
Isaseid hinnati ühes ringis, kohtunik João Vasco Poças, ja emaseid paralleelselt kõrval ringis, kohtunik Onstenk-Schenk Ilona. Mõlemad kohtunikud olid üsna ranged ja jagati ohtralt siniseid linte ehk hindeid "Väga hea".  Eestist oli osalemas 3 bokserit, kõik tulemused leiab siit
Hermi registreerisin veel noorteklassi ja saime hinde suurepärnae, kusjuures kohtunik oli sedavõrd range, et ainult 4 koerale anti suurepärane hinne emaste noorteklassis.

Hindamise järel kutsuti ringi 4 koera, kes said suurepärase hinde ning paluti joosta. Siis tuli kohtunik ja palus Hermil ja ühel koeral veel edasi-tagasi koos joosta ja vaatas pikalt ilmet.

Lõpuks pani paika 4. ja 3. koha koerad ning palus veel joosta.

Lõpuks näitas meile teist kohta, olin veidi pettunud, kuid eks igal kohtunikul on oma maitse, kohtunik kiitis veel väga Hermit ning ütles, et talle meeldis teise koera pea enam.

Näituse järel  sõitsime Tamperesse tuttavatele külla ning veetsime mõnusalt aega looduses. Hermi oli rahul :)

1 trahv, 1 rehv, palju emotsioone ja VÕIT

ATIBOX - WORLD BOXER SHOW on aasta kõige tähtsam sündmus bokseri rahvale! See aasta õnnestus meil sõita lõpuks ometi sellele suurele näitusele Poola Wroclawi! Olen juba mitu aastat planeerinud minna, kuid ikka on ilmunud uus takistus. See kord oli teisti :)

Alustasime sõitu reede varahommiku, kell 5 Tartust, kui Tallinnnast juba kella 3 ajal olid teele asunud Groove koos Regina ja Kaidoga. Tartus pakkisime bussi meie asjad, toppisime koerad ka ning sõit võis alata. Ilmselgelt suutsid koerad ennast enne autosse minekut täiesti poriseks määrida ja tundus, et eile õhtune pesu oli täielik aja raiskamine.
Lätis õnnestus meil silma jääda ühele korrakaitsjale, kes arvas, et sõitsime pisut liiga kiiresti :), kuid õnneks pääsesime kiiresti edasi ja sõit jätkus. Läti ja Leedu läbimine läks kiiresti, selle eest Poola on ikka nii suur :)
Hilisõhtul jõudsime lõpuks oma hotelli, mis nägi väga hea välja kuigi parkla oli veidi liiga pisike ja meie bussi parkimine osutus keerukaks.
Laupäeva hommikul otsustasime kindlasti minna vaatama ATIBOXi avamist

Staadionile jõudes sadas tugevat vihma, taevale tänu jäi see üle. Poola rahvustantsijad tegid ilusa etteaste, kuigi muru oli nii märg ja libe, et mitmed inimesed kukkusid valusalt. Keegi tõsiselt viga ei saanud õnneks.

Laupäeval osalevad ATIBOXil kutsikad ja juuniorid, mis tähendas, et meie saime ainult nautida kogu showd.

Eestlastest osales laupäeval üks kutsikas, kes kahjuks finaali ei pääsenud.  Finaalide ajaks saabus hommikul meid ähvardanud vihmapilv tagasi ning andis korraliku etteaste. 

 Finaal oli väga meeleolukas, tõu parimaks juunioriks tuli koer, kes kandis vaid kolmetähelist nime IBA!

Laupäeva õhtul jalutasime oma hotellist raekojaplatsile õhtust sööma. Milline melu! Elav muusika! Tule show! Wroclawi südalinn on väga ilus!

Pühapäevane päev tõotas tulla palju pingelisem kui laupäev. Esimesena läks ringi Hermi, kohtunik lõpetas oma kirjelduse sõnadega "She will be a star", see andis lootust, et pääseme finaali :)

 Nüüd tuli oodata, kuni kohtunik kõik emaste noorteklassi koerad kirjeldab, kokku oli neid 13.  Tagasi kutsuti neist umbes pooled, sest teine pool ei saanud hinnet excellent. Hermi pääses 4 parema hulka ja osaleb õhtul finaalis! See oli lihtsalt super!!! Kunagi varem polnud ükski Eesti koer finaali saanud ja nüüd ootab Hermit ees õhtul finaali ring. Järgmisena osalesid Eesti koertest Mimmi ja Ipanema, kes said samuti finaali. Super! 

Groove isaste tiigrikarva avaklass oli väga rohkearvuline 40 koera... kohtunik andis Groovel väga hea kirjelduse ning pidime minema tagasi ringi.

Kohtunk jagas nii suure klassi pooleks ning hakkas, siis ükshaaval keri välja saatma. Lõpuks oli jäänud vist 6 koera kui kohtunik, mulle käe ulatas, et tänada. Uhke tunne oli nii suure konkurentsiga ringis nii viimaste seas olla, keda tänati. Muidugi oleks väga tahtnud finaali pääseda, aga võibolla järgmisel ATIBOXil :) 

Finaal... emaste kollaste noorteklass..

Hermi võidab emaste kollaste noorteklasssi...

Parima emase valikul kahjuks meid välja ei valitud, kuid sellest hoolimata oli väga uhke ja hea tunne joosta ATIBOXil parima emase valikul!!

Peale pühapäevast hullumeelset päeva läksime kesklinna meie võite tähistama, leidsime imepärase söögikoha, kus toit viis keele alla ning vein maitses imehea. Ei tahtnud mõeldagi, et järgmisel hommikul vara tuleb seada bussi nina Tartu suunale. Jõudsime seada plaane, et järgmisel ATIBOXil 2015 Saksamaal Leipzigis peame võtma ikka pikema puhkuse, et mitte järgmisel päeval kohe tagasi minna :)

Esmaspäeva hommikul ärgates selgus, et Regina, Kaido ja Groove magavad veel sügavat und kui me nende hotelli toa uksele koputasime, et öelda, et me lähme alla :) Polnud hullu, nad said imekiiresti valmis, kuid meid tabas ebameeldiv üllatus, et bussi rehv oli täiesti tühi! Meil oli küll varurehv, kuid mitte tungi..  Solveeni bokserikasvataja oli nõus meid kohe aitama, kuid selgus, et sõiduauto tung ei ole piisav :(  Mässasime oma kolm tundi, kuni lõpuks tuli autoabi, kes rehvi täis lõi, vahetult enne autoabi jõudmist saime aga väärtusliku info Tallinnast, et tung on olemas küll, kuid asetseb kõrvalistuja istme all.. oh seda nalja :D

Õnneks läks kõik ilusti ja oleme kõik õnnelikult Eestis tagasi!

1. september ja Saksamaa

Täna 1.septebril, Tarkusepäeval, korraldas koerteklubi Säde mitteametliku võistluse, mis oli esimene karikasarja etapp.
Firaga osalesime A0/1 klassis, kus esimesel raja oli poom ja tunnelid. Selle rajaga jäin väga rahule, korrektne poom, ühe tunneli juures küll jäin hiljaks ja Fira jõudis mulle juba klähvides märku anda, et kuhu edasi, kuid kokkuvõtes olen rahul. Aega täpselt ei tea, kuid see oli päris hea arvestades, et kulutasin ka aega poomi järel premeerimisele.
Teisel raja olid ka tõked ja slaalom lisaks eelnevalt nimetatule ehk hea treening.  Poomi sooritus ei tulnud aga see kord välja ning ma tegin selle uuesti ja teenisin DSQ. Slaalomisse sisenedes oli ka tõrkeid.
Kahe raja kokkuvõttes saime siiski esimese etapi võidu:)
Ja siis paari sõnaga pealkirjas lubatud Saksamaast ka :)
Nimelt veetsin nüüdseks juba paar nädal tagasi aega Saksamaal, esialgu olid plaanid küll külastada hoopis lähemat sihtpunkti, kuid saatuse sõrm tegi paar nipsu ja minu suurepärase elukaaslase toetusel otsustasin minna Saksamaale. Kui keegi veel imestab, et mida ma seletan, siin mingist oma reisist, siis tegelikult on selle teemaga seotud koerad väga väga:) Aga sellest lähemalt paari nädala pärast!

Jalutuskäik Saksamaal mägedes

 Saksamaa maisipõld

Õhtusöök Saksamaal, kreveti ja tuunikala salat

Berliini loomaaed

Hommikusöök Poolas

Excellent.. möh?

Kui ausalt tunnistada, siis tuleb öelda, et ma ei olnud veel selle 11 aastase koera hulluse aja jooksul Venemaale näitusele sattunud, ilmselt on selle põhjuseks olnud suurem pühendumine koerapsordile ja sada muud asjad. Kuid nüüd, kus mul on koer, kelle välimik on praeguseks väga mitmete kohtunike poolt hinnatud suurepäraseks ja suur enamus kordi näituse ringi sisenedes on tuldud välja võitjana, ka suures konkurentsis, siis oli just õige aeg vaadata, kuidas käivad asjad Venemaa näitustel. Aga ilmselgelt on üksi igav reisid ja seega sai kutsutud mitmeid sõpru endaga kaasa. Reisi kaaslasteks oli Evita koos oma väga toredate omanike Jani ja Kseniaga.
Pühapäeval oli vaja kella 12ks olla Pihkvas ning esialgu tundus, et saab isegi hommikul magada, kuid hiljem selgus, et ega see piiriületus ikka nii lihtne  pole ja lisaks sellele  on Venemaal kell meie omast tunda aega ees, seega tuli startida väga varajasel hommikul ning sellepärast tulid Jan ja Ksenia koos oma triibulise sõbraga juba laupäeval Tartusse ära.
Seega seadis meie tore reisiseltskond auto nina Luhamaa piiripunkti poole pühapäeva varahommikul teele ning lõunaks olime kenasti kohal nii nagu plaanitud. Näitus toimus staadionil, mille olukord ei olnud kaugeltki mitte hea, päris mitmes kohas vedelesid klaasikillud ja koeraga jalutades tuli väga ettevaatlik olla. Paljud inimesed olid saabunud näitusele telkidega ning grillimine käis platsi kaugemates servades.
Ringid ei püsinud eriti ajakavas, kuid muidu tundus korraldus kena.
Evita ring oli esimene. Kohtunik, kes hindas meie mõlemat koera, oli väga põhjalik ja kohalike jutu järgi väga range, anti ka madalamaid hindeid.
Evitaga ringi minnes, sai kohtunik kiirelt aru, et ega ma vene keelt väga hästi ei valda ning vahetas suhtluskeele inglise keele vastu, tulemus excellent ja vaikus. Vaatasin küsiva näoga, kuid mulle öeldi ainult thank you...Kummaline oli, et ringis ei saa jälle sarnaselt Leedu näitusega midagi aru ja põnevusega tuleb oodata kirjelduslehte, et näha tulemust, jeiii Tõu parim. Põhjust rõõmustada, vähamalt üks meie koertest sai meie jaoks selle väga väärtusliku venemaa serdi. Ringist ei antud arusaadavalt mingeid rosette ning  kirjelduslehega tuli minna registreerimise telki ning sealt anti vastu rosett ja karikas.

Fira ringini tuli nüüd oodata päris mitu tundi. Ilm oli väga palav, päike lausa kõrvetas. Vihma kartuses oli meil kaasas päris mitu vihmavarju, millega ennast ja koerte puure päikese eest hoopis kaitsta.
Lõpuks, peale pikka ootamist, oli kord Fira käes. Minu jaoks oli suur üllatus, kui ringist tassiti laud minema ning kohtunik katsus koera maas..  tulemuseks ka seekord excellent..  ja tõu parim juunior ja venema juunior sert. jee kõik, mille järgi me tulime oli nüüd käes :) Ka Fira sai auhinnaks väikse roseti ja karika.

Besti ootasime ära, kuna sheltid olid peaaegu viimane tõug ringis, kuid kahjuks ei tasunud ootamine ära. Ei õnnestunud Evital ega Firal kohale tulla, kuid me ei lasknud ennast sellest häirid, sest kõige tähtsam,  kaks serti on meil taskus.

Nüüd väike ring ümber Pihkva ja külastus suurte marketisse. Kiirustades sisseostud tehtud kihutasime piirile, kuna hommikul tulles märkasime juba, et Venemaa poolel oli kohutav piiri järjekord. Ja kahjuks sellest me ei pääsenud, kasutasime ka võimalust lunastada omale koht eespool, kuid 8 h ootamist tuli ikkagi kokku. Arvake ära kui mitu korda ma mõtlesin autos istudes, milleks meile neid Venemaa tšempion tiitleid küll vaja on :D, aga eks igalühel on oma hobi :) Ja peab tunnistama, et see väike trip oli tegelikult väga huvitav ja hoopis teistsuguste väljakutsetega kui minu tavalised näitusereisid :)

Nädalavahetus Valgevenes

Reede hommikul alustasime oma reisi Minski suunas, piiri ületus läks lihtsalt ning õhtuks jõudsime sihtpunkti.  Üürisime kaheks ööks korterit, mis asus üsna kesklinnas ning juhuslikult ka väga lähedal näituse paigale.

Meie korter

Vaade meie korteri aknast

Reede õhtul peale kohale jõudmist ja asjade lahti pakimist läksimegi sööma restorani, mis asus meie kortermaja esimesl korrusel. Tuleb öelda, et menüü oli küll inglise keelne, kuid mitte ükski teenindaja ei rääkinud ühtegi sõna inglise keelt. Toitude ja jookide tellimine oli üsna naljakas :D

Laupäeva hommikul läksime igaks juhuks paar tundi varem näituse paika, et maksta regamise raha. Suur oli minu üllatus avades kataloogi ja nähes, et sheltisid väga palju pole peaaegu igas klassis üks või kaks koera, kuid emaseid juunioreid 4.

Fira oli regatud kahele näitusele, mis tegelikult toimusid samas kohas ja samal päeval. Esimesel näitusel oli Fira tulemus EX/3. Õnneks oli teine näitus veel ning kohtunike arvamused erinesid päris korralikult. Nüüd andis kohtunik välja ka kehvemaid hindeid ning Fira võitis emaste juuniorite klassi ning sai meie jaoks nii ihaldusväärse valgevene juunior serdi :) Kõige toredam oli see, et jäin ringi äärde küsiva näoga , siis parima juuniori valimist ootama, kuid seda ei toimunud ehk siis kaks isast juuniorit said kehvemad hinded ning Fira oli ka Tõu parim juunior.

Juunioride bestilt ei õnnestunud meil küll midagi välja õngitseda, kuid rõõm oli sellest hoolimata suur :)

Peale näitust viisime asjad korterisse ja Fira jäi ka sinna puhkama peale näituseid, meie aga seadsime sammud linna. Vaatasime ringi ostukeskustes, hinnad on neil tõesti head. Tähistasime Fira võitu restoranis ning suureks üllatuseks rääkis ettekandja väga hästi inglise keelt ning säras ka oma teadmistega Eestist. Nimetas kohe kolm Eesti linna ja oskas rääkida meie suurest järvest. Mh mitu Valgevene linna ma suudan nimetada :D

Kõhud täis ja veidi ostetud otsustasime teha väikse jalutuskäigu kesklinnas...

Minskis on ikka kevad väga kohal.. temperatuur küündis 26 kraadini ja ilm oli soe, peab ütlema, et isegi palav.

Pühapäeva hommikul otsustasime vaadata veel Valgevenes ringi, kui juba sinna tuldud sai. Auto nina seadsime Miri suunas, et vaadata sealset väga kaunist lossi.

Vaadata oli seal palju ja pileti hind oli tõesti odav 32 000 RBL :D

Minsk on väga ilus linn, puhas, korras.

Hommik varajane, pikk päev ja hiline õhtu

Kell on 3 öösel, minu telefon heliseb, ei see on hoopis äratus. Pean tõusma, et alustada reisi Poola. Pakime asjad, kõik jooksevad mööda maja ringi. Haaran veel viimased asjad ja koera. Kas kõigil dokumendid on, hüüab veel keegi enne sõitu.
Sõit kulgeb läbi Läti ja Leedu ning siis Poola. Teeme rohkelt peatusi ning sööme Leedus lõunat. Hotelli jõuame hilisel õhtu tunnil. Teenindus on meeldiv, küsitakse, vaid kas tean, et koera eest on eritasu :D. Seame ennast mugavalt sisse ning lülitan kohe sisse ka konditsioneeri, nii palav on. Kogu toa põrandat katab valge vaip, mis on väga kaunis, kuid tekitab küsimusi kuidas nad koeraga küll siia lubavad.












Kasutame veel õhtul basseini, sauna ja mullivanni, bokseri jätame seniks hotelli tuppa. Enne magama minemist teen veel Charlottega ringi ümber hotelli.

Järgmisel päeval on tihe programm. Peale lõunat külastame loomaaeda. Temperatuur on kõrge ja üle paari tunni me seal vastu ei pea. Loomaaed jätab hea mulje, kõik on väga looma sõbralik ja looduslik. Erinevate loomade puurid asetsevad üksteisest väga kaugel ja selleks, et vaadata kõiki loomi tuleb jalutada väga palju. Naaseme tagasi hotelli, jalutan koera ja läheme spa-sse. Õhtul on veel väikene chill, mille järel uinuvad kõik sügavalt.

Järgnevatel päevadel vaatame vanalinna, heidame pilgu peale tähtsamatele vaatamisväärsustele ja parkidele ning muidugi shoppame. Hinnad on Eesstiga võrreldes siiski ju madalamad.

Pärast mitme päevast viibimist Poznanis sõidame tagasi Eestisse. Tegelikult oli meie reisil väga kindel eesmärk, kuid mis jääb hetkel veel saladuseks.