See lugu juhtus eelmisel teisipäeval...
On päikseline õhtu, kell ei ole veel palju ning õues on soe ja valge, suvele omaselt. Otsustan, et lähen koertega jalutama ja kutsun õegi kaasa. Ta nõustub. Laon kolm koera autosse. Kendra, Funi ja Charlotte, kes meie juures hetkel suvitab. Kaugele ei viitsi sõita ja otsustame, et läheme Eesti Maaülikooli taha asuvale jooksurajale.
Kümne minuti auto sõidu järel oleme kohal. Panen koerad rihma otsa ja hakkame vaikselt liikuma, kuna ühtegi hingelist ei paista, siis otsustan Kendra ja Charlotte hetkeks lahti lasta, et nad saaksid paar kiiremat ringi teha. Äkki märkan eemal paarikest kuldse retriiveriga, kohe kutsun oma koeri. Charlotte tuleb juba, hõikan veel mitu korda, kuid Kendrat pole. Ta tuleb alati esimesena. Ütlen õele, et liigume eemale, siis ta tuleb kohe. Birgit arvab, et hoidku ma Funi, ta läheb vaatab kuhu koer jäi. Nii teemegi. Ta jõuab kõndida veidi kui kaob rohu sisse ja hõikab mu nime. Ma ehmatan, mõtlen kohe kõige halvemat... Jooksen tema juurde ja näen lahtist kaevu, mille serval põlvitab Birgit. Kendra kukkus kaevu... õnneks oli ta pea ja esikäpad vee peal, ta üritas ennast ise üleval hoida. Panen Funi ja Charlotte lamama. Tirin kiiresti Birgiti palve peale Charlotte kaelast laia nahast rihma. Ta surub selle Kendrale üle pea kaela. Põlvitame koos kaevu äärel ja üritame koera välja tõmmata. Ja nüüd korraga... nii kui Kendra käpad jõuavad maapinnale tõmbab ta ennast juba ise. Koer on üleni märg ja haiseb, kuid täiesti terve. See oli ime, et kõik õnnelikult lõppes. Kaevus oleks võinud olla nii sügav vesi, et koer poleks ulatunud vee pinnale, ta oleks võinud murda kondid kaevu kukkumisega, kuid ta oli täiesti terve...
Otsustame naasta auto juurde. Anname koertele juua ja lubame Kendral veidi palliga mängida, kokkuvõtteks läks kõik hästi.
Kümne minuti auto sõidu järel oleme kohal. Panen koerad rihma otsa ja hakkame vaikselt liikuma, kuna ühtegi hingelist ei paista, siis otsustan Kendra ja Charlotte hetkeks lahti lasta, et nad saaksid paar kiiremat ringi teha. Äkki märkan eemal paarikest kuldse retriiveriga, kohe kutsun oma koeri. Charlotte tuleb juba, hõikan veel mitu korda, kuid Kendrat pole. Ta tuleb alati esimesena. Ütlen õele, et liigume eemale, siis ta tuleb kohe. Birgit arvab, et hoidku ma Funi, ta läheb vaatab kuhu koer jäi. Nii teemegi. Ta jõuab kõndida veidi kui kaob rohu sisse ja hõikab mu nime. Ma ehmatan, mõtlen kohe kõige halvemat... Jooksen tema juurde ja näen lahtist kaevu, mille serval põlvitab Birgit. Kendra kukkus kaevu... õnneks oli ta pea ja esikäpad vee peal, ta üritas ennast ise üleval hoida. Panen Funi ja Charlotte lamama. Tirin kiiresti Birgiti palve peale Charlotte kaelast laia nahast rihma. Ta surub selle Kendrale üle pea kaela. Põlvitame koos kaevu äärel ja üritame koera välja tõmmata. Ja nüüd korraga... nii kui Kendra käpad jõuavad maapinnale tõmbab ta ennast juba ise. Koer on üleni märg ja haiseb, kuid täiesti terve. See oli ime, et kõik õnnelikult lõppes. Kaevus oleks võinud olla nii sügav vesi, et koer poleks ulatunud vee pinnale, ta oleks võinud murda kondid kaevu kukkumisega, kuid ta oli täiesti terve...
Otsustame naasta auto juurde. Anname koertele juua ja lubame Kendral veidi palliga mängida, kokkuvõtteks läks kõik hästi.
2 comments:
Hetked, mis tuletavad meile meelde, kui habras on elu!
Olen täiesti nõus...
Post a Comment